Eesti sõjaline kaitse on osa terviklikust riigikaitsest ning see tugineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO kollektiivkaitsel.

Sõjalise kaitse arendamine on suunatud sõjaliste ohtude ennetamisele ning vajadusel nende tõrjumisele. Selleks arendatakse sõjaliseks kaitseks vajalikke võimeid ning tugevdatakse NATO kollektiivkaitset.

NATO liikmesriigina on Eesti sõjaline kaitse lisaks riigisisesele tegevusele tagatud kollektiivkaitse põhimõttega. Kuna sõjaline rünnak ühe NATO liikmesriigi vastu on rünnak NATO kui terviku vastu, rakendab Eesti NATO liikmesriigina meetmeid sellise rünnaku ärahoidmiseks ja vajadusel tagasilöömiseks.

Eesti esmane iseseisev kaitsevõime

Eesti esmane iseseisev kaitsevõime moodustab sõjaliste võimete kogumi, mis toetab NATO kollektiivse kaitse mehhanismi käivitamist. NATO liikmena ei pea Eesti kõiki sõjalisi võimeid iseseisvalt välja arendama, mistõttu on Eesti huvides tagada teatud riigikaitseks ja heidutuseks vajalikud, kuid Eesti jaoks iseseisvalt saavutamatud võimed läbi koostöö NATO liitlastega.

Esmane iseseisev kaitsevõime peab kiire sõjalise reaktsiooniga tagama riigi sõjalise kaitse ning põhieeldused kollektiivkaitse rakendumiseks ka olukorras, kus ülekaalukate jõududega rünnak on toimunud ootamatult. Selleks tagab Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu ning nende tegevust toetavate asutuste ja organisatsioonide asjakohase väljaõppe ning kindlustab ressursside otstarbeka kasutamise.

Kaitsevägi ja Kaitseliit

Sõjalise riigikaitsega kõige otsesemalt tegelevad riigikaitse asutused on Kaitsevägi ning Kaitseliit. Kaitseväe peamine ülesanne on tagada valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Kaitsevägi planeerib ja teostab operatsioone kõigi väeliikide üksusi kaasates.

Kaitseväe ülesandeks rahuajal on õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pideva kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine, üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede likvideerimisel.

Kriisi korral või sõjaajal on kaitseväe ülesanded kontrolli tagamine riigi territooriumil, kaitsevõime rakendamine agressiooni ärahoidmiseks, selle ebaõnnestumisel riigi terviklikkuse ja suveräänsuse kaitsmine kõigi olemasolevate sõjaliste vahenditega, riigi õhuruumi kontroll ja strateegiliste objektide õhukaitse tagamine, merekommunikatsioonide kontroll ning sadamate ja võimalike maabumistsoonide juurdepääsude kaitsmine.

Reservarmee ja elukutselise kaitseväe kombinatsioon

Eesti kaitseväe operatiivstruktuuri moodustavad erineva valmidusastmega üksused, mis on komplekteeritud elukutselistest kaitseväelastest, reservväelastest ja Kaitseliidu liikmetest. Ajateenistuse läbinutest komplekteeritakse reservüksused, nende seast värvatakse ka tulevasi kaadrikaitseväelasi alalises valmiduses olevate üksuste koosseisu.

Kaitseväe operatiivstruktuuri põhijõud on rahuajal sõjaliselt väljaõpetatud reservis olevad üksused. Samas on kaitseväe struktuuris ka täielikult elukutselistest kaitseväelastest koosnevaid üksusi ja nende kõrval selliseid, kus elukutseliste kaitseväelastega on täidetud vaid osa ametikohtadest. Suurim ainult elukutselistest kaitseväelastest moodustatud üksus on Scoutspataljon, vaid osaliselt kaadrikaitseväelastest koosnev üksus on näiteks 1. Jalaväebrigaadi staap.

Kaitseväe juhtimine

Kaitseväge juhib rahuajal ainujuhtimise põhimõttel kaitseväe juhataja, kes allub kaitseministrile. Kaitseväe juhataja vastutab kaitseväe valmisoleku eest täita kaitseväele pandud ülesandeid. Kaitseväe juhataja tööorgan on Kaitseväe Peastaap, mille ülesanded on strateegiline planeerimine, dokumentide väljatöötamine ja väeliikide vahelise koostöö planeerimine.

Kaitsevägi jaguneb väeliikideks ning keskalluvusega asutusteks. Eestil on kolm väeliiki – Maavägi, Merevägi ning Õhuvägi. Igal väeliigil on ülem, kes allub vahetult kaitseväe juhatajale. Lisaks allub kaitseväe juhatajale ka vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Kaitseliit.