Põhiseaduse §128 alusel otsustab Riigikogu kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.
Põhiseaduse § 128 lg 1: Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.
See säte annab parlamendile otsese kontrollifunktsiooni kaitseväe kasutamise üle. Täpsemalt reguleerib kaitseväe kasutamist rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus.
Seadus jagab Eesti kaitseväe osaluse sõjalistes operatsioonides sisuliselt kaheks: kollektiivse enesekaitse lepingu alusel läbiviidavad operatsioonid ning muud. Ainsaks kollektiivse enesekaitse lepinguks, millega Eesti ühinenud on, on Põhja-Atlandi ehk Washingtoni leping, mille liikmeks Eesti astus NATO-ga liitudes. Põhiseadus nõuab mõlemal juhul kaitseväe kasutamiseks Riigikogu otsust.
Kollektiivse enesekaitse korral on seaduse kohaselt vajalik kollektiivse enesekaitse lepingu ratifitseerimine Riigikogu poolt. Riigikogu ratifitseeris Põhja-Atlandi lepingu 10. märtsil 2004. aastal. Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 kohaselt käsitletakse relvastatud rünnakut ühe või mitme lepinguosalise vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas rünnakuna nende kõigi vastu. Artikkel 5 on NATO nurgakivi, mis paneb alliansi liikmetele kohustuse osaleda teis(t)e lepinguosaliste vastu sooritatud rünnaku tõrjumises. Samas ei piisa konkreetsel kollektiivse enesekaitse operatsioonil osalemiseks ainult ratifitseeritud välislepingust, vajalik on ka Vabariigi Valitsuse otsus kaitseväe kasutamiseks. Ilma ratifitseeritud kollektiivse enesekaitse lepinguta otsustab Riigikogu kaitseväe kasutamise kollektiivse enesekaitse operatsioonis ad hoc põhimõttel eraldi.
Teistmoodi on lugu kaitseväe kasutamisega kollektiivse enesekaitse lepinguga hõlmamata sõjalistes operatsioonides. Sellised on sõjalised operatsioonid, mida viiakse läbi ÜRO põhikirja VI ja VII peatükis sätestatu alusel rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil ning muud sõjalised operatsioonid, mis on kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud tavade ja põhimõtetega. Mittejuriidilises keeles nimetatakse neid enamasti rahuvalve- või rahutagamisoperatsioonideks. Lihtsuse mõttes võib neid operatsioone nimetada artikliga 5 hõlmamata operatsioonideks. Selliste operatsioonide tarvis vajab kaitsevägi eraldi Riigikogu mandaati, milles on sätestatud kaitseväe kasutamise operatsioon, mandaadi kestus ning operatsioonis osalevate kaitseväelaste piirarv. Seega on kaitseväe osalus rahuaegsetel rahvusvahelistel operatsioonidel allutatud rangele parlamentaarsele kontrollile, kuna Riigikogu võib alati kaitseväele antud mandaadi tühistada.
Et Riigikogu otsuse menetlemine on pikk protsess, võimaldab rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus anda rahvusvaheliste organisatsioonide (nagu NATO ja Euroopa Liit) kiirreageerimisjõudude koosseisu panustatavatele kaitseväe üksustele nn. tühja mandaadi. Sellisel juhul otsustab Riigikogu, millisel ajavahemikul võib kindlaksmääratud kaitseväe üksus osaleda eespool mainitud sõjalistes operatsioonides kiirreageerimisjõudude koosseisus. Seni on Riigikogu sellise mandaadi andnud NATO reageerimisjõudude NRF (NATO Response Force) koosseisu panustatud kaitseväe üksustele, ent reaalselt ei ole need üksused pidanud sõjalistes operatsioonides osalema.
Kindlaksmääratud operatsioonides osalemiseks ega ka tühja mandaadi puhul ei piisa ainult Riigikogu otsusest kaitseväe kasutamise kohta. Korralduse operatsioonis osalemiseks annab kaitseminister oma käskkirjaga kooskõlastatult välisministriga. Kollektiivse enesekaitse operatsioonide korral, mil Riigikogu ei ole kaitseväe üksusele konkreetset mandaati andnud, annab kaitseväele korralduse operatsioonis osalemiseks Vabariigi Valitsus kaitseministri ettepanekul.
Otsustusprotsess lühidalt (rahutagamisoperatsioonid):
1. Riigikogu annab rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse alusel kaitseväe üksusele mandaadi osaleda kuni X arvu kaitseväelasega kindlal ajavahemikul sõjalises operatsioonis ühes või mitmes kindlaksmääratud riigis. Otsuse aluseks saab olla kas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon või vastava riigi palve.
2. Kaitseminister saadab käskkirja Eesti üksuse kasutamise kohtakooskõlastamiseks välisministrile.
3. Välisminister kooskõlastab kaitseministri käskkirja.
4. Kaitseminister annab käskkirjaga kaitseväe üksusele korralduse alustada osalemist sõjalisel operatsioonil.
Kollektiivse enesekaitse (nt NATO artikkel 5) operatsioonid:
1. Riigikogu ratifitseerib kollektiivse enesekaitse lepingu või võtab vastu otsuse osaleda kollektiivses enesekaitses.
2. Vabariigi Valitsus otsustab kasutada kaitseväge kollektiivses enesekaitse operatsioonil.
Kehtivad mandaadid
Riigikogu otsus Afganistani rahutagamismissioonil osalemise kohta >>
Riigikogu otsus Iraagi rahutagamismissioonil osalemise kohta >>
Riigikogu otsus Bosnia ja Hertsegoviina rahutagamismissiooni kohta >>
Riigikogu otsus Liibanoni, Iisraeli, Egiptuse ja Süüria rahutagamismissioonil osalemise kohta >>
Riigikogu otsus Kosovo rahutagamismissioonil osalemise kohta >>
